Silja Joon | UUS KODU | Märts 2023
Muinsuskaitse piirkonnas, kus päikesepaneele ajaloolise maja katusele ei lubata, saab alternatiivina katta paneelidega hoopis autovarjualuse või kõrvalhoone katuse – see on võimalus, mida riik enamjaolt keelata ei saa, soovitab ajalooliste hoonete renoveerimisega tegeleva ettevõtte Viimistlus ja Ehitus ehitusjuht Ert Soasepp.
Miljööväärtuslike hoonete renoveerimisega tegeleva ettevõtte Viimistlus ja Ehitus ehitusjuht Ert Soasepp nendib, et maja renoveerimisele eelnegu põhjalik ekspertiis ja termouuringud.
«Ekspertiis tuleks planeerida talveperioodile. Sageli on inimestel renoveerimisega tuli takus ning määravaks saab positiivne laenuotsus või arhitekti visioon. Aga maikuus termouuringuid teha ei saa ja lõplik ülevaade hoone seisukorrast jääb puudulikuks,» selgitab Soasepp.
Soojalekked viitavad defektidele
Ehitusjuhi hinnangul on kasulik planeerida vanema hoone ümberehitust pikema aja vältel – talvel saab teha ehitisest termopildid, mis annavad tervikliku pildi hoone puudustest. Termopildid näitavad kätte soojalekked, mille põhjuseid tuleks analüüsida.
Kui ülevaade olemas, saab hakata töid kavandama. Saab otsustada, kas ette võtta hoone osaline või terviklik rekonstrueerimine. Siin tuleb mängu eelarve – kui palju on hoone omanikul võimalik hoone rekonstrueerimisse investeerida.
Ehitustöid saab alustada ehitusloa või ehitusteatise alusel. Ehitusteatis on vajalik lihtsamate renoveerimistööde puhul, nagu näiteks fassaadi soojustamine. Ehitusluba on nõutav hoone juures suuremate muudatuste tegemiseks, nagu osaline lammutus, suurem juurdeehitus või suurem ümberehitus. Ehitusluba või ehitusteatise vajadust (ehitusprojekti koostamise kohustust) saab kontrollida ehitusseadustiku lisas 1.
«Kogu protsess käib nii, et kui omanik on välja mõelnud, mida ta majaga teha tahab, siis läheb ta projekteerija juurde või seab sammud omavalitsusse. Omavalitsusest väljastatakse soovitud tööde kohta projekteerimistingimused,» kirjeldab Soasepp linnaruumis paikneva hoone renoveerimise reegleid.
Ehitusjuht selgitab, et enamik vanemaid maju, mis on saja-aastased ja vanemad, renoveeritakse ehitusteatise alusel. Paraku paiknevad sellised objektid linnade kaitsevööndites, mis toob kaasa piiranguid, mida ja kuidas renoveerida tohib. Kaitsevööndeid on erinevas astmes. Nii näiteks ei tohi miljööväärtuslikul alal muuta hoone visuaali – fassaadi ja avatäiteid. Pole lubatud kasutada plastaknaid ja säilitada tuleb hoone piirkonnast tulenevalt ajaloolis-kultuurilise eripäraga proportsioonid. Aga kuidas siis sellist hoonet väljastpoolt soojustada, kui isegi 100 mm soojustust on palju – kannatavad hoone proportsioonid ning aknapaled jäävad liiga sügavale. Ert Soasepp nendib, et soojustuse lahendused peavad olema sellised, mis ei lõhu ära meie kohalikku ehituspärandit. «Kui hoone asub muinsuskaitsealal, siis peab väline arhitektuur jääma ajalooliselt algupäraseks. Projekteerimist alustatakse vanade fotode järgi ja ehitus toimub muinsuskaitseametniku järelevalve all,» toob ta näite. Nii näiteks on Pärnus pool rannarajooni ja südalinn muinsuskaitseala ja miljööväärtuslik ala. Vanades säilinud elamutega rajoonides on täpselt teada, mida teha tohib, mida mitte. Majas sees enamjaolt omanikele piiranguid ei seata, aga hoone välimus tuleb säilitada. Tihtilugu võib ka hoones olla kultuuriväärtusega detaile, näiteks trepp, millele tekib restaureerimise kohustus muinsuskaitselise järelevalve korras. Mis juhtub, kui omaniku soovid põrkuvad? «Maja läheb uuesti müüki ja leiab ükskord omaniku, kes ajaloolisi väärtuseid hindab ja on valmis maja uuendamisse panustama,» pakub Soasepp. Seepärast seisavadki mõned hooned linnades 20–30 aastat räämas.
Ehitusjuht lisab, et asjatundliku ehitajaga jõutakse ajaloolise hoone rekonstrueerimisel enamasti kõiki pooli rahuldava lõpptulemuseni. Hoone renoveerijaks tasub valida kogemustega ehitusettevõte, kel on ette näidata portfoolio tehtud töödest peatöövõtjana.
Osaline või täielik uuendus?
Soasepp selgitab, et osalise renoveerimise käigus tuleks alustada töödest, mis jäävad maapinnast allapoole. «Kõigepealt tuleb korda teha vundamendid ja soklid, sealt edasi katus ja kõige viimaks fassaad,» loetleb Soasepp. Selline võiks olla tööde järjekord, kui pole vahendeid terve hoone rekonstrueerimiseks ja töid tuleb teha etapiti.
Kes plaanib uuendada ühe soojaga kogu maja, peaks alustama esimese korruse põrandast. Kui see üles võtta, saab hinnata täpsemalt vundamendi olukorda. Järgmiseks tuleks korda teha katus, sest pole ju mõtet hakata paigaldama isolatsiooni või uuendama vahelagesid, kui katus ei pea. Tasub teada, et katuse soojustamistööde käigus on kõige suuremaks riskiks vee läbijooks. Selle töö jaoks peaks olema terve maja ideaalis telgiga kaetud, aga see on kulukas.
Kui katus peab, toetub hoone energiasääst neljale sambale: soojapidavad konstruktsioonid, kuluefektiivne küttelahendus, soojustagastusega ventilatsioon ja energiatootmise võimalus.
Enamik neist tingimustest on vana maja puhul täidetavad. Küttesüsteemi uuendamisel krundi haljastust säästvamad küttelahendused on Soasepa hinnangul õhk-õhk või õhk-vesi küte. Muinsuskaitsevööndis ja mälestiste korral on kohustuslik restaureerida ajaloolised uksed ja aknad. Enamjaolt need restaureeritakse ja lisatakse sisemisse raami soojapidav klaaspakett uute tihenditega, mis parandab energiatõhusust.
Miljööväärtuslikus piirkonnas päikesepaneele maja katusele ei saa panna.
Soasepp soovitab sel juhul paigaldada päikesepaneelid hiljem ehitatud autovarjualuse või kõrvalhoone katusele. Kooskõlastamisel ametnikega võib ka sobida teraskatusele integreeritud päikesepaneelid, mis sarnanevad ajalooliste katusekatetega. Need on lahendused, mida saab enamjaolt kasutada.
Ehitusturul on praegu väga palju materjale. Milliseid valida? Soasepp nendib, et iga hoone puhul lahendatakse materjalide valik hoone ekspertiisil ja projekteerimisel.
«Ehituses ei ole universaalseid lahendusi ja materjalide kokkusobivus on renoveerimisel tähtis teema.Olen renoveerinud ja rekonstrueerinud hooneid 18 aastat. Meie ettevõttel on ehitusvaldkonnas projektijuhtimise alal enam kui veerandsaja aastane kogemus. Vaatamata sellele satume rekonstrueerides endiselt olukordadesse, kus kiiret vastust ei ole. Töötava lahenduse leidmiseks peame konsulteerima oma meeskonnaga, materjalide tootjatega, inseneride ja eriekspertidega,» kirjeldab Soasepp.
Millised on oskamatul renoveerimisel kõige tavapärasemad möödapanekud? Ilmneb, et valitakse materjal, mis seinatarindisse ei sobi. Eksitakse paigalduses, sest tingimused ei vasta paigaldusjuhendile, või on lahendus selline, kuhu on raske tuuletihedalt materjali paigaldada.
Füüsikas eksides tekib kondensaat ummuksis konstruktsioonis, mis hiljem lõpeb näiteks hallitusega.
Ehitajad ei tee kivimajade materjalidel vahet – mõne kivi puhul peab soojustuslahendus olema hingav, mõnele plokile võib panna veeaurutihedaid vahtplaste peale, mõnele ainult veeauru hoonest välja juhtivaid soojustusmaterjale, nagu näiteks villa baasil isolatsioonid.
Nüüd on hakatud välja ehitama väikse ruumalaga pööninguid – ruuminappus sunnib valima õhukest soojustust. Tuba võib olla soe, aga läbi seinte tungib automüra, sest uued efektiivsed soojapidavad materjalid ei täida tihti tuleohutusnõudeid ega summuta ka hästi heli. Kasutusluba pööningukorterile ei anta, sest uue põlvkonna isolatsioon ei vasta tuleohutusnõuetele. Kasutusloata ehitiste puhul tekib probleem turuväärtusega, kindlustuse, finantsasutuste ja omavalitsustega.
Palju eksitakse füüsikareeglite vastu, mitte ainult isetegemisel. Soasepp nendib, et turul tegutsevatest ehitusettevõtetest kümnendikul on käive, mis lubab palgata suuremat meeskonda, kuhu kuulub ka ehitusfüüsikat tundev insener. Kompetentsi puudumisel eksitaksegi.
Kuidas seda vältida? Kui renoveeritakse standardset elamut ja pole ehituspiiranguid, siis leiab (ise)ehitaja palju kasulikku infot soojustusmaterjali tootja kodulehelt, kus on toodud paigaldusjuhised koos seina ristlõike joonistega. Kui ehitaja siiski kahtleb, siis on targem pöörduda materjali tootva ettevõtte tootespetsialisti poole. Kodulehel on kontaktandmed olemas – võiks saata fotod ning küsida, kuidas ja mida teha.
Soasepa hinnangul on kõige keerulisem soojustada kaitsevööndis ja muinsuskaitse all olevaid hooned. Ehitusettevõtte roll on leida tasakaal: peavad olema täidetud kliendi ootused ja peab olema kasutusluba.
«Tulemuseni jõutakse koostöös. Konsulteerime kompromissi saavutamiseks kõigi osalistega, sealhulgas päästeameti ja muinsuskaitsespetsialistiga. Lahendused peavad millimeetri täpsusega paigas olema,» selgitab ehitusjuht.
